Kui serveri krahhi tõttu ei ole võimalik kasutada Veebilehtveebimajutuse pakkuja peab maksma kahju, kui ta ei ole suutnud luua varukoopiaid või teha varukoopiaid. Kahju suurus sõltub veebilehe "vanusest".
Oma 22. juuli 2014. aasta otsuses (kohtuasi nr 22 O 102/12) teeb Duisburgi maakohus vastutavaks veebihostereid. Nad peavad looma nende hallatavate veebisaitide varukoopiaid, isegi kui selles ei ole selgesõnaliselt kokku lepitud.
Juhtum
Hageja lasi 2006. aastal luua veebilehe üle 5000 euro eest. 2011. aasta keskel tellis ta praeguse kostja koos veebimajutusega ja maksis selle eest 24 eurot kuus. Kostja omakorda tellis alltöövõtja. 2012. aasta keskel kukkus alltöövõtja server kokku, mille tagajärjel ei toiminud enam hageja veebileht. Hageja nõudis, et kostja taastaks ala. Kostja teatas, et veebilehe taastamiseks tehakse katseid. Andmed Tulemust tuli oodata. Tegelikult ei saanud saiti uuesti aktiveerida, sest varukoopiaid ei olnud loodud ja seega ei olnud võimalik andmeid taastada.
Hageja pidas seda oma lepingupartneri hoolsuskohustuse rikkumiseks ja nõudis viimaselt üle 8000 euro kahjutasu, mis koosnes umbes 5500 eurost uue veebilehe loomise eest ja 500 eurost igakuisest hüvitisest kasutamiskaotuse eest.
Kostja taotles hagi rahuldamata jätmist, väites, et vastuvõtja leping ei sisaldanud kohustust luua varukoopiaid või teha asjakohaseid varukoopiaid. Lisaks olid mõned andmed vanalt veebilehelt veel kättesaadavad, mis oleks võinud vähendada uue veebilehe loomiseks vajalikke jõupingutusi. Hageja ei uurinud seda ja rikkus seega oma kahju vähendamise kohustust.
Andmete varundamine kui lepinguline kõrvalkohustus
Duisburgi piirkonnakohus otsustas hageja kasuks. Poolte vahel oli sõlmitud nn vastuvõtva teenuseosutaja leping. Sellel olid teenindus-, rendi- ja töövõtulepingu aspektid. Kasutaja jaoks oli kasutatud andmete kaitse väga oluline. Seetõttu oli veebihosteri teisejärguline kohustus võtta vajalikud andmekaitsemeetmed, mida võis teha varukoopiate või varukoopiate abil. Sellega seoses on peremees hooldus- ja hoolsuskohustus. Seega ei olnud vaja selgesõnalist kokkulepet andmete varundamiseks. Ja kostjaks olev ettevõte peab võtma vastutuse ka oma alltöövõtja süü eest, kui server kukkus kokku.
Lisaks sellele oli hageja oma kahju konkreetselt kvantifitseerinud. Kahjude vähendamise kohustust ei ole rikutud, sest kostja oleks pidanud omal algatusel teatama, et tal on veel andmeid.
Kõigest eelnevast tuleneb, et hagejal on õigus kahju hüvitamisele.
Mahaarvamine "uus vana eest" ka veebisaitide puhul
Kahju hüvitamise nõude summa määras maakohus aga oluliselt madalamaks kui hageja, kellele mõisteti välja vaid 1264,51 eurot.
Tehti nn "uus vana eest" mahaarvamine, nagu ka õnnetusjuhtumites kahjustatud mootorsõidukite puhul. Kahju suuruse hindamisel tugines kohus eksperdi ütlustele, kes väitis, et veebilehe keskmine kasulik eluiga on 8 aastat. Sellele ei olnud vastuolus hageja väide, et ta soovis kasutada "vana" veebilehte tähtajatult. Oli ilmselge, et hageja oleks tellinud uue veebilehe loomise tulevikus ka siis, kui eelmine veebileht ei oleks hävinud.
Maakohus keeldus hagejale kasutamiskaotuse hüvitise maksmisest täielikult, sest ta ei olnud esitanud ja tõendanud ühtegi asjaolu, mis oleks andnud "piisavaid käegakatsutavaid tõendeid" kasutamiskaotuse hindamiseks.
Kohtuotsus ei ole õiguslikult siduv. Hageja sõnul on ta esitanud apellatsioonkaebuse, nii et Düsseldorfi kõrgem maakohus peab järgmisena asjaga tegelema.
